Loorberkirsipuu ‘Rotundifolia’ ( Prunus laurocerasus ‘Rotundifolia’ ) on jõulise kasvuga igihaljas lehtpõõsas, mis sobib suurepäraselt tihedamaks heki rajamiseks. Selle sordi suureks väärtuseks on suured, ovaalsed ja läikivad tumerohelised. Kevadine noor kasv on heledam roheline, muutes taime eriti värskeks ja lopsakaks.

‘Rotundifolia’ sobib nii vabakujuliseks põõsaks kui ka korrapäraselt pügatavaks hekiks. Hekina hoitakse seda umbes 1,5–2,5 meetri kõrgusena , kuid pügamata taim võib aja jooksul kasvada umbes 4–5 meetri kõrguseks . Sort kasvab kiiresti ja talub hästi lõikamist.

Kevadel võib vanematele taimedele ilmuda valged lõhnavad õiekobarad. Õitse võib järgneda punakad viljad, mis valmides mustaks. Korrapäraselt pügatava heki puhul on õitsemine tagasihoidlikum.

Kasvukoht

Loorberkirsipuu kasvab päikeselisel, poolvarjulisel või varjulisel kasvukohal. Eesti kliimas soovitame valida sooja ning külmade talvetuulte eest kaitstud koha.

Kõige paremini kasvab taim viljakas, huumusrikkas ja parasniiskes mullas. Pinnas peab olema vett hästi läbilaskev, sest loorberkirsipuu ei talu juurte ümber pikalt seisvat vett.

Istutamine hekiks

Tiheda heki soovitame istutada 2–3 taime ühe jooksva meetri kohta . Sobiv taimede vahekaugus on umbes 40–60 cm . Kui heki kiire sulgumine ei ole oluline, võib taimede vahele jätta umbes 60–80 cm.

Istutusauk tehke juurepallist vähemalt kaks korda laiem. Segage olemasoleva mulla hulka kvaliteetset istutusmulda või komposti. Pärast istutamist kastke taimed läbi.

Esimesel kasvuaastal tuleb taimi regulaarselt kasta. Mullapinna katmine koorepuru või muu multšiga tõhus niiskust ja kaitseb juuri temperatuurikõikumiste eest.

 Kõige paremini talvitub taim tuulte eest kaitstud kasvukohas.

Noori taimi soovitame esimestel talvedel kaitsta varjutuskangaga ja katta juureala multšiga. Kuival sügisel tuleb taimi enne maa külmumist korralikult kasta. See aitab talvist kuivamist ja kevadist päikesepõletust.

Pügamine

Loorberkirsipuu talub pügamist hästi. Heki tihedamaks muutmiseks võib võrseid kärpida kevadel või suve alguses. Vajaduse korral võib suve lõpus teha teise, kergema pügamise.

Kõige ilusama tulemuse annab lõikamine oksakääridega, sest elektriline hekilõikur võib suured lehed poolitada ja jätta neile pruunistuvad lõikeservad.